Kristo Käo. (kristokao.eu)

Pühapäeval 20. aprillil kl 15 algab Kärdlas Hiiumaa muuseumi Pikas Majas Vabrikuväljak 8 kitarriõpetaja ja kitarristi Kristo Käo uue plaadi “The Dance Album” esitluskontsert.

Plaati saab kontserdil osta või ka tellida aadressil www.kitarrikool.eu

Siinkohal on asjakohane Kristo Käolt, kes kõigele lisaks on ka Eesti kitarriseltsi esimees, küsida, mida endast kujutab uus, ingliskeelse pealkirjaga plaat.

Sõna “tantsumuusika” võib tänapäeval olla mitmetähenduslik, aga mida kuulajal sellelt plaadilt tegelikult oodata on?

Mitmetähenduslik saab see sõna olla neile, kelle muusikaline maailmapilt veidigi elektroonilisest muusikast kaugemale ulatub. Kuid ilmselt ka neis, kelle jaoks sõna “tantsumuusika” seostub ainult raadios ja klubides mängitavaga, äratab selle plaadi nägemine kahtlusi, et ilmselt on kusagil ka mingi muu tantsumuusika olemas. Võib öelda, et see plaat on tehtud kõige laiemale publikule ja samas pakub kuulamist ka erialainimestele. Vahel justkui häbenetakse sellist tavalist, ilusat, head ja rütmikat muusikat mängida, kuid selle plaadi näol on tegemist tuntud lugudega kitarrirepertuaarist.

Kas plaadi nimi “The Dance Album” on inglisekeelne seepärast, et seda on plaanis levitada ka väljaspool Eestit? Või on sel hoopis mingi irooniline või humoorikas külg, et vihjata, et ka see plaat võiks olla sama edukas müügiobjekt nagu kõik need noortele-pidutsejatele mõeldud “Dance ja Trance Megamix” albumid?

Mõlemad oletused on täiesti õiged! Lisaks on üks mu viimase aja lemmikplaate rootsi kitarristi Göran Söllcheri “The Renaissance Album” ja see nimi on justkui parafraas. Muidugi mitte nii ilmne, nagu meie eelmisel aastal ilmunud kitarriduo Kristo Käo/Jorma Puusaagi plaat “Kiss on the Water”, milles rokisõbrad tunnevad ära Deep Purple tuntud loo pealkirja. Aga tõepoolest – kuna tegemist on hitiparaadiga, ei olegi teab mis ülbus seda plaati niimoodi nimetada.

Küllap on viisidel võlu, et nende põhjal luua tantse, mis mitmel pool üldtuntuks saavad. Mis võlus mängima neid vanu lugusid, mille õigeid tantsusamme vast keegi enam täpselt ei mäleta?

Vanamuusika moodustab sellest kavast vaid väikese osa. Lautole kirjutatud tantse on plaadil neli ja need ei kõla absoluutselt vanalt ja tolmuselt, vaid täiesti tänapäevaselt. Muide, vanade tantsude tantsijaid on maailmas küllalt palju ja nende jätkuvat populaarsust saab seletada kasvõi teaduslikult: heakõlaline ja rütmikas muusika, mille harmoonia arvestab füüsikalisest ülemhelide reast tulenevat loogikat, on inimese jaoks objektiivselt meeldiv. Samadele kriteeriumidele vastab ka suur osa rahva- ja popmuusikast. See muusika ei vaja analüütilist kuulamist, inimene ei pea muusikast midagi teadma, see mõjub talle automaatselt.

Ülejäänud tantsud plaadil jagunevad kahte lehte: hispaania flamenkokultuurist mõjutatud tantsud, mida samuti praegugi palju tantsitakse ja Ladina- Ameerika tantsud. Mõlemas kultuuriruumis on kitarril aukoht ja see muusika sobib kitarrile suurepäraselt. Plaadil on ametlikult 13 tantsu, aga mõni tants on peidetult ka teise sees. Vanadest euroopa tantsudest kõlavad branle, saltarello, galliard, bourrée ja gigue. Viimane on muide tänapäevalgi briti saartel tantsitav. Hispaania tantsudest on folia ja mõned fandango erivormid. Ladina-Ameerikast kõlavad maxixe (täiesti unustatud tants Rio de Janeirost), samba ning valss ja gavott, mis on küll latiinosugemetega, aga tegelikult ju euroopa tantsud. Eestit esindab meie vanim autentne tants – labajalg.

Kas kunagi võiks neile samadele lugudele ka uued tantsusammud teha? Kui näiteks mõni breikar otsustaks tantsida folia või fandaguillo järgi, või poleks siis tantsumuusika enam kohane?

Muide, plaadil kõlab teiste tantsude seas ka Albenize “Leyenda”, mis algselt ei olegi tantsulugu, aga millele hispaania steptantsija Guillem Alonso on koreograafia teinud ning mul on olnud võimalus seda ka Guillemile tantsuks mängida. Nüüd esitan seda lugu kontsertidel flamenkotantsija Maria Rääguga, kellel on oma koreograafia, nii et kõik on võimalik. Vaja on vaid stiili tunda ja asjale maitsekalt läheneda. Lihtsalt plärtsuga erinevaid asju kokku lüües ei pruugi tulemus terviklik olla.

Plaadil on ka teisi kaastegijaid, kes küll päris bassi ei tümpsuta ja trummi ei tao, aga kes nad on ja milline on nende üleanne?

Tantsumuusikas on rütm esiplaanil, tagaplaanil ja ka keskplaanil. Rütmi paremaks edasiandmiseks ongi mõnes loos kaasatud erinevate löökpillide mängijaid. Robert ja Maria Staak Rondellusest mängivad trumme ja tamburiine, hoolhispaania lugudes mängib kastanjette ja plaksutab flamenkotantsija Anne Anderson ning ühes sambas kasutab kitarri löökpillina Jorma Puusaag. Veel teeb ühes loos kaasa tšellist Ardo Västrik. Plaadituuri lõppkontserdil Tallinnas teevad veel kaasa tantsija Maria Rääk ja Hortus Musicusest Riho Ridbeck.

Küsitles kitarrihuviline JOONAS LEPNA
Hiiu Leht
hiiuleht@hiiuleht.ee